Bye-bye Stanthrope, bye-bye apples

Minu järjekordne Stanthorpe’i eluetapp on läbi saanud ja juba olengi Brisbane’i pargipingil aega parajaks tegemas. Kohe-kohe paari tunni pärast läheb ka mu lend edasi Melbourne’i. Kuna shoppamishuvi mul hetkel siin ei ole (mitte, et ma shopata ei tahaks, kuid plaanin seda Melbsis teha) ning kesklinn ka läbi käidud, siis otsustasin hoopis blogiga tegeleda. See on jälle veidi unarusse jäänud.

Kokkuvõttes tegin Rizzatode juures 93 tööpäeva ning veetsin Stanthorpe’is ligi 4 kuud. Hea, et tehtud sai, kuid ma ei kujuta ette kas oleksin suutnud järjest kõik need päevad ära teha. Vist mitte! Aga jah, õunu ei vaata ma enam kunagi sama pilguga vist 🙂 Lisan ka mõned töö pildid:

Hüvastijätt oli järjekordselt kurb ja sellel ma rohkem peatuma ei hakka. Loodan aga siiralt, et kohtan osasid tüdrukuid oma teel veel. Ütlesin ka Kristile paar päeva tagasi, et kui võrdlen oma eelmist korda ja nüüd seda korda, siis majas läbisaamine oli seekord ikka oluliselt parem. Meil lihtsalt oli nii lahe seltskond ning nalja jätkus kauemaks! Praegu jäi ka jutt, et taaskohtumine leiab aset Byron Bays, kuhu Riin ja Maarja peale farmi suunduvad. Eelmisel korral jäigi seal ajast veidi puudu ja heameelega puhkaks seal mingi nädalakese. Oeh, manasin omale just mälupildi Byronist silme ette ja see on väga ahvatlev 🙂

Enne äratulemist sai korralikult kokatud-küpsetatud ning laupäeval ka suur pidu maha peetud. Kuigi peo jaoks leiab alati põhjuse, oli seekord peamisteks põhjusteks kaks (või no tegelikult lausa kolm kui perepoega ka arvestada) sünnipäeva ning minu ja Kristi lahkumine. Söögitegemisega sattusime isegi veidi liiga hoogu ning täna hommikul lahkudes oli endiselt veel nii palju süüa järgi jäänud. Mina proovisin seekord kätt tiramisu ja juustu-päiksekuivatatudtomati-muffinitega ning mõlemad õnnestusid. Iiri tüdruk Aoifa aga tegi mingeid oma magustoite – a la tuuletaskud ja küpsisetort – ning mõtlesin, et järgmine kord peaks ehk ka proovida tuuletaskuid teha. Väga nämmad olid!

Ka Melbsi jõudes pean retseptid välja otsima, sest esialgu peatun taas Kaja ja Davidi residentsis 🙂 Lubadus oli, et olen köögitoimkonnas ning tegelen veidi ka aiatööga. Kaja ja David tulid just ka USAst tagasi ning saame reisimuljeid vahetada – mina Austraalia kohta, nemad Las Vegasest ja LAst.

Ahjaa, Kristiga läksid meie teed nüüd veidi lahku, kuid usun, et nädala pärast näeme jälle. Tema suundus eile bussiga Sydneysse väiksele city-break’ile ning järgmisel reedel jõuab ka tema taas Melbourne’i. Kuna aga tal veel vaja 35 farmipäeva teha, siis peale oma Melbourne’i puhkust peab ta uues ‘t farmi poole vaatama hakkama. Aga igatahes on tunne lihtsalt suurepärane, kui teed oma viimast vajalikku päeva. Ja kui hea veel on peale seda ära visata kõik farmis äraruunatud riided 🙂

Stanthorpe’i tegemistest

Kohe-kohe jõuab kätte minu viimane nädal siin õunafarmis. Siin veedetud 9 nädalat on läinud nii kiirelt, kuid samas ka jube aeglaselt. Homme igatahes on minu 88. tööpäev ehk viimane päev, mida teise aasta viisa jaoks vaja on. Aega võttis, aga lõpuks sai asja 🙂

Majas on olemine ka jälle kitsamaks muutunud. Elame nüüd kümnekesi: 4 eestlast, 2 iirlast, 2 taivaanlast, 1 korealane ja 1 sakslane. Väga kirju seltskond igatahes.

Elu siin läheb ikka samas rütmis, kuigi töötunde on vähemaks jäänud ning mitmetel meist on olnud ka vabu päevi (lisaks tavapärastele pühapäevadele). Teha ei ole siin suurt midagi ja nii veedan oma vaba aega päevitades, lugedes, tüdrukutega lobisedes, küpsetades, telekat vaadates…

Küpsetamisega olen tõesti hoogu sattunud. Olen vist pea iga nädalavahetus teinud kas õunakooki või muffineid. Ja nii naljakas on see, et mul on omad õpipoisid 😉 Nimelt asiaadid väga oma kokkamises ahju ei kasuta ja nende toidulaud on ka ikka hoopis teine. Ja siis kõik kolm tüdrukut on olnud suured huvilised ja abimehed.  Nii armas! Ja ühe korra vahetasime rolle ja mina õppisin tegema Taiwani-pärast punase oa suppi (red bean soup, suhteliselt omapärase maitsega magustoit).

Ülitoredad on olnud ka meie ühised pannkoogihommikud, kus iiri tüdruk Lisa koos asiaatidega kõigile hunniku kooke teeb.

Lisaks söögitegemisele olen ka muidu asjalik olnud. Nädalavahetuseti saan autosõitu meelde tuletada ning sõidutan farmeri autoga tüdrukud linna poodi. Ei olegi väga kummaline enam vasakul teepoolel sõita ja seda manuaal-käigukastiga autoga. Saan hakkama küll! Ja ühel õhtul panin ise farmerilt saadud riiuli kokku:

Paar korda oleme ka tüdrukutega väljas käinud ja järgmine nädalavahetus on suur pidu plaanis. Meie viimane ühine nädalavahetus… Ausalt öeldes on isegi veidi kahju lahkuda, sest enamus tüdrukutest on nii toredad ja meil on siin väga vahva peretunne tekkinud.

Igatahes esmaspäeval, 17. septembril lähen hommikuse bussiga Brisbane’i ja seal lendan tagasi Melbourne’i. Mis täpselt seal saama hakkab ma ei teagi, kuid eks järgneva paari nädala jooksul selgub. Tõenäoliselt jään sinna ikka mõneks kuuks ja ootan kuni veidi soojemaks läheb, et seejärel võtta ette mõnenädalane reis Tasmaaniasse. Seda aga kas minna tagasi Taco Billi või mitte ei oska mitte kohe otsustada. South-Melbourne’i restorani manager oli ikka üsnagi nõme ja ma ei usu, et see töö seda närvikulu väärt on. Võibolla aga uurin mõne teise Taco Billi kohta. Ja samal ajal hoian silmad lahti mõne parema tööotsa osas.

Ahjaa, üleeile “õnnestus” mul ühes hambast pool kaotada 😦 Lõunapausil lihtsalt tuli tükk ära ja nüüd valitseb ühes suupooles tühimik. Jube! Tean, et hambaravi on siin Austraalias jube kallis (guugeldades mainiti minu probleemi puhul summat ligikaudu 2000 dollarit ehk siis ca 1600 eurot) ning praegusel hetkel tundub väga mõistlik ette võtta väike kodukülastus. Lennupileti saaks isegi odavamalt. Midagi kindlat ma aga otsustanud veel ei ole, kuid kaalumisel see otsus igatahes on. Saaks kaks (või rohkemgi) kärbest ühe hoobiga 🙂

Sissekanne õunaorja päevaraamatusse

Elu siin Stanthorpe’i küljeall kulgeb endiselt töises rütmis. Võib isegi öelda, et ei töisemalt kui eelmisel aastal, sest tol ajal ma nii pikki tööpäevi ei teinud. Praegu tuleb keskmiselt 60-65 töötundi nädalas (Austraalia norm on 38 tundi/nädal). Töö ise on sama nagu enne. Pakime õunu alustele ja kilekottidesse, kuid nüüd teen ma toppe. Topid on siis kogu õunaaluse peamine kiht, kuhu on valitud kõige paremad ja ilusamad õunad.

Nüüdseks on kodus meil ka rahvas vahetunud. Esialgsetest tüdrukutest pole enam kedagi alles, kõik on uued näod. Vahepeal olime vaid neljakesi: mina, Kristi ja kaks toredat iiri tüdrukut (Lisa ja Aoefa). Lisa töötab meie koos shedis ning meil on ikka nalja kui palju 🙂 Olen hakanud meie parimaid nalju lausa üles kirjutama, sest muidu lähevad kõik paremad palad meelest ära. Lisaga klapime kohe väga hästi, kuid Aoefa on ka tore.

Sel nädalal on majakeses olemine kitsamaks läinud: pühapäeva õhtul saabus meile kaks tüdrukut Taivanist ning üleeilsed üllatuskülalised olid kaks Eesti tüdrukut. Lähedat tutvust pole jõudnud veel teha, kuid loodetavasti kõik laabub. Kitsam on küll kindlasti ning pliidi pärast tekib õhtul tõenäoliselt järjekord. Eks näis!

Tööl on ka kummaline olla, sest pidevalt võetakse uusi tüdrukuid juurde ning tihtipeale käib mõte peast läbi kauaks mind veel tööl hoitakse. Näiteks eelmisel nädalal võeti tööle neli uut tüdrukut, kes tänaseks on kõik juba ka läinud. Tundub, et farmer on tõeliselt valiv või ma ei teagi mis tema probleem on. Hea, et meiegi nii kaua vastu oleme pidanud 🙂 Mul veel 18 päeva teha ja siis on kõik vajalikud 88 tööpäeva üle elatud ja kirjas. Ei jõua ära oodata!

Ilmast ka veidi. Talv on siin kummaline – ööd on külmad, hommikul tööle minnes on maa härmas ja järvel on udu. Päevad aga on soojad ning tihtipeale oleme pühapäeviti lausa bikiinides päevitanud. Naljakas Austraalia talv!

Tagasi Stanthorpe’is

11. juuli varahommikul maandus meie lennuk vihmases ja pimedas Brisbane’is. Meil oli veidi vaba aega hommikusöögiks ja hädavajalike asjade shoppamiseks ning seejärel võtsime bussiga suuna Stanthorpe’ile. Olin teel tagasi õunafarmi, kus veetsin ca poolteist kuud Austraaliasse saabudes.

Päris paljud on küsinud miks ma küll siia (just nimelt rõhutades sõna SIIA ehk raske töö, omapärase pere, tühjuse juurde) tagasi tulin, kuid leidsin, et see on hetkel minu jaoks kõige õigem valik. Tean, mida see töö endast kujutab, tean perekonna nõudmisi, tean, et saan palga kätte ning farmipäevad kirja. Õnneks on veel (vaid) 48 päeva teha! Loodetavasti aeg lendab 🙂

Igatahes siin ma nüüd olen. Dino võttis meid kenasti Bella Rosa juurest peale ning tõi meie uude koju. Kodu on tõesti uus, sest oleme nüüd teises cottage’is, mis on palju hubasem ja mõnusam kui esimene. Kuid hetkeseisuga ka palju igavam, sest vanad naljahambad Marit, Birgit ja Merlin pole enam siin. Kõik oli hoopis teistmoodi teiega, tüdrukud!

Majases on kokku 3 magamistuba ning meie Kristiga oleme kaheses toas. Hetkel elame muidu koos kolme iiri ja ühe inglise tüdrukuga, kuid tasapidi hakkavad nad kõik lahkuma. Nädala lõpuks jääme majja kolmekesi: mina, Kristi ja üks iirlastest. Samas aga on kuulda olnud, et järgmise nädala lõpus saabub kaks uut tüdrukut.

Ka töö juures on pea kõik tuttavad näod lahkunud. Jäänud on vaid pererahvas ning Leslie, üks vanem naisterahvas, kes shedis töötab. Aga nii vahva oli pererahva nägusid jälgida kui tagasi jõudsin ja neid teretasin. Esimestel sekunditel võis nende nägudest välja lugeda vaid segadust (et kust ma küll seda inimest tean), kuid seejärel tuli kõigi nägudele naeratus ja äratundmine 🙂

Igatahes väga kummaline on siin tagasi olla. Saime kenasti kohe shedi tööle ja seal ei ole töö osas suurt midagi muutunud. Ainult hetkeseisuga tundub, et pererahvas on kuidagi rahulikumaks/relaximaks muutunud ja seetõttu ei ole ka mina tööl nii pinges. Loodetavasti see ka nii jääb!

Ilm siin on selline Eesti sügisene – jahedavõitu ja vihmane. Samas aga väljas jalutades tundub, nagu oleks Eesti kevad hoopis, sest minu teele on sattunud mõned märtsikellukesed ja nartsissid. Elu ise on vaikne. Liikuma siit farmist ei saa. Aga samas esimeste päevade järgi tundub, et selline vabade päevade rahu-vaikus-niisamaolemine on see, mida olen peale linnaelu oodanud.

Lisan lõppu ka mõned pildid minu uuest elukohast:

Kakadu National Park

Kakadu National Park on vaieldamatult Northern Territory kuulsaim rahvuspark ning see on pea igas Austraalia reisi to-do listis. Meie veetsime pargis 2 päeva, kuid sinna oleks tahtnud isegi kauemaks jääda. Avastada oli veel nii palju!

Tuuri algus oli üsna sarnane Litchfieldi omaga ehk käisime ära Fogg Dam’il, vaatasime termiitide pesasid ning suundusime krokodillituurile. See viimane õnneks ei olnud see sama, vaid palju õpetlikum tuur. Meie tuurijuht ise oli fanaatiline krokodilliarmastaja ning ta teadis neist tõeliselt palju. Ta pidevalt korrutas ka kui ilusad ja kõrgelt arenenud loomad krokodillid ikka on ning rääkis nende mõtlemisest, käitumisest ja elust. Ja sellel tuuril ei õrritatud krokse, vaid sõitsime kenasti paadiga jõe peal ning võimalusel läheneseime neile tasapisi. Ma ei olnud kunagi varem vabas looduses ühtegi krokodilli nii lähedalt näinud:

Käisime ära ka Bowali külastuskeskuses, kuid olles neid juba nii mitmeid külastanud, siis see mulle millegi erilisega enam meelde ei jäänud. Küll aga meeldis mulle Ubirr Rock’i külastus. Võtsime seal ette väikse jalutuskäigu, imetlesime aborigeenide joonistusi kaljuseintel ning lõpuks ronisime ühe suurema kivimüraka otsa, kust avanesid fantastilised vaated.

See oli meie esimese päeva viimane peatus. Punakates toonides päikseloojangu taustal sõitsime oma ööbimispaiga poole. Olime Kristiga vaimu valmis pannud järjekordseks ööks swag’is (ja ausalt öeldes ma isegi ootasin seda just sooja öö tõttu), kuid ööbimiskohta jõudes selgus, et meil kõigil on telgid ja veel millised telgid!!! Tegu oli suurte telkidega, kus oli võimalik kenasti püsti seista ning igas telgis ootas meid ees kenasti kaks täiesti normaalset voodit. Milline ootamatu luksus 🙂 Uni oli igatahes hea!

Teine päev algas Twin Fallsi ja Jim Jim Fallsi külastusega. Twin Falls oli küll ilus, kuid minu süda jäi Jim Jim Fallsi. See oli lihtsalt fantastiline! Enne kose juurde jõudmist pidime ikka korralikult matkama ja mööda kive ronima. Pean ütlema, et see oli minu elu parim hike! Ja kogu see mõnus pingutus oli kõike seda absoluutselt sajaprotsendiliselt väärt – ees ootas paradiis! Kes rohkem ronida ei soovinud, siis neid ootas ees mõnus liivariba, meie aga otsustasime edasi ronida ning suundusime üha lähemale päris jugadele. Te ei kujuta ettegi kui fantastiline tunne oli seal joa all ujuda, jälgida looduse poolt tehtud vapustavat kiviseina ning taamal paistvat helesinist taevast! Tol hetkel oleksin tahtnud veekindlat kaamerat, kuid see-eest tegin korralikult mälupilte 🙂 Ja olgem ausad, just mälestused on need kõige olulisemad.

Peale seda fantastilist retke ootas meid ees veel pikk tagasisõit Darwinisse. Meie imeline tuur lõppes, kuid võimalusel tuleksin siia kindlasti tagasi. Darwinisse jõudes kohtusime taas Sean’iga, kes oli auto rentinud ja asus järgmisel päeval Kakadu poole teele. Tol hetkel kadestasin teda veidi, sest teda ootavad kõik need imelised kohad veel ees.

Troopiline Darwin

Darwini osas mul erilisi ootusi polnud ja võibolla just seetõttu suutis see linn mind meeldivalt üllatada. Kahjuks meil linnas väga palju vaba aega ei jäänud (ei teagi miks oma Darwini peatuse nii lühiajaliseks planeerisime), sest neljast kohalveedetud päevast kolm veetsime linnast väljas rahvusparkides.

Igatahes kui olime end kenasti hostelis sisse checkinud suundusime Kristiga välja paarile dringile. Kohas, kus istusime, hakkas laval toimuma mingi mäng ning korraga kuulsime, et lavale kutsutakse üht Eesti noormeest. Kuna meie Kristiga pole niimoodi juhuslikult oma reisi jooksul teisi eestlasi kohanud, siis läksime hiljem juttu rääkima ja kokkuvõttes oli meil vahva õhtupoolik.

Kusjuures eestlastest rääkides peaks neid Darwinis terve trobikond olema. Kohtusime veel kahe eestlasega Darwinis Coles’i uksel, kuid siis oli meil kiire ja juttu rääkima ei jäänud. Ühes restoranis oli meie kõrvallauas vist üks Eesti paarike Siis saime veel kokku Kristi sõbranna Jaana ning tema peikaga. Ja tõestuseks, et Darwinis on veel eestlasi… Jalutasin mina rannas ja märkasin, et liivale on midagi kirjutatud. Lähemal vaatamisel märkasin, et tegu minu emakeelega 🙂

Miks mulle Darwin meeldis? Hmm, mõnus ilm ehk 🙂 Peale külma ja talvist Melbourne’i, Adelaide’i ja jahedavõitu Alice’it oli Darwini 25-30 kraadi ja päiksepaiste lihtsalt nii mõnus. Sain jälle lühikesed püksid ja plätud välja otsida. Kahju ainult, et see puhkus nii lühikeseks jäi.

Kuna tegu on suhteliselt väikse linnaga (elanikke ca 75 tuhat), siis siinsed inimesed tundusid palju rõõmsamad, vabamad, neil ei ole kuhugi kiiret. Liiklust polnud nii palju ning rohelust oli piisavalt.

Igatahes see päev, mille Darwinis veetsime, oli väga mõnus. Alustasime mõnusa hommikusöögiga koos Jaana ja Shane’iga, peale mida viisid nad meid ühele marketile (Darwin on kuulus oma igasuguste marketite poolest). Veetsime seal päris omajagu aega, kuid väga palju shopata just ei saanud (takistuseks pagasilimiit, osta oleks sealt olnud küll üht-teist). Seejärel läksid minu ja Kristi, Jaana, Shane’i teed eraldi. Mina tahtsin ära käia Museum & Art Gallery of Northern Territorys ning sinna ma peale marketit suuna võtsingi. Muuseum ise midagi väga erilist ei olnud, sest mulle meelepärasemat aborigeenide kunsti nägin Alice’is ja kõike muud Austraaliaga seonduvat olin juba näinud näiteks väga heas South Australian Museumis Adelaide’is. Darwini muuseumis oli ehk minu jaoks kõige huvitavam väljapanek purustava tsükloni Tracy kohta, mis 1974. aastal Darwini maatasa tegi.

Peale muuseumikülastust hakkasin vaikselt tagasi linna poole jalutama. Tee viis mind läbi Darwini Botanical Gardeni ning korraga ühe silla all avastasin, et miski liigutab seal. Lähemal vaatlusel selgus, et sealse silla all elab kogukond krabisid. Ma ei olnud kunagi vabas looduses krabisid näinud ja veetsin seal neid jälgides olla omajagu aega. Nii põnev oli! Aga nad olid üsna kartlikud ja eriti ei tahtnud oma urukestest välja tulla. Mõne pildi siiski sain:

Kesklinna tagasi jõudes jalutasin niisama ringi mööda Esplanaadi ning käisin ära nende waterfront’il. Kusjuures Darwinis (ja ka üldse kogu Northern Territoryl) ei tohi igal pool ujuda, sest krokodillid on vägagi levinud. Ujumiseks kasutatakse Darwinis laguune, mis on mereveest eraldatud ning kontrollitud igasuguste ohtude osas. Siin mõned pildid:

‘

Veel ühel vabal õhtupoolikul käisime ära Mindil Beach Marketil, mis toimub rannas igal neljapäeval ja pühapäeval. Kuna olime varem juba ühel marketil käinud, siis mingit erilist emotsiooni see turg ei tekitanud. Ainus mida esimest korda elus seal proovisin, oli krokodilliliha. Kuna see oli millegagi kokku segatud, siis mingit erilist maitset ma seal küll ei tundnud ning konkreetselt seda pirukat ma enam ei ostaks, kuid mõni teine kord võiksin krokodilli uuesti proovida.

Mindil Beachil nägime ära ka kuulsa Darwini päikseloojangu. See oli küll ilus 🙂

Mis veel Darwinis tehtud sai? Jaana ja Shane’iga käisime ka ühes mereandide buffees söömas. Seal sai ikka korralikult igast krevette, austreid, kala, karpe, tigusid jne süüa. Vot see oli hea õhtusöök!

Meie Darwini seiklused jätkusid lennujaamas kui jäi mulje, et Darwin ei taha, et lahkuksime. Tegu pika jutuga, mida kõike ei viitsi kirja panna. Põhiline oli see, et Kristi pidi turvakontrollist neli korda läbi käima. Minu turvakontrolli läbimiste arv piirdus kahega, kuid mõlemal korras sattusin “pistelise” kontrolli korras õnnelikuks võitjaks pommitesti tegemiseks. Ega see midagi väga erilist ei olnud, vaja lihtsalt kott avada, kuid see oli tol hetkel nii naljakas. Lisaks suutsid lennujaama töötajad mu kotti loopides ühe päiksekreemi pudeli ära lõhkuda nii, et kogu mu kott ujus… Lõpuks me igatahes lennukile ja Brisbane’i jõudsime!

Litchfield National Park

Darwini lähedale jääb kaks kuulsat rahvusparki: Litchfield (väiksem ja võrreldes teisega vähem tuntud) ja Kakadu. Meie käisime oma puhkuse jooksul mõlemas ära.

Litchfieldi tuuri puhul oli kõik küll tore ja ilus, kuid ootasime rohkem matkamist/kõndimist ning peatusi tundus ka vähevõitu olevat. Viimase väite osas muidugi hakkab mulle tasapisi kohale jõudma, et Austraalia on nii suur ja vahemaad pikad. Nüüd hakkan mõistma väidet, et Eesti on hea turismimaa, sest vahemaad on lühikesed ja iga natukese aja tagant on võimalik jälle midagi näha.

Meie esimene peatus oli Fogg Dam’il, mis on selline soine ala Darwinist ca 70 km kaugusel. Oli mõnus hommikupoolik, päike kumas kerge udu seest, meie ümber oli meeletult linde ning roosad vesiroosid pistsid oma pead vee seest välja. Meil oli seal vaid umbes veerandtunnine peatus vaate nautimiseks, kuid oleksin tahtnud sinna kauemaks jääda. Lihtsalt ringi uidata ning loodust ja linde nautida. See oleks olnud tõeline linnuvaatleja unistus.

Edasi suundusime Jumping Crocsi paadisõidule, mis toimus väga mudasel Adelaide’i jõel (aga eks kroksidele meeldibki vist muda). Tegu oli pigem sellise atraktsiooni kui õpeliku reisiga. Paadi meeskond oli kaasa võtnud ämbritäie liha ning hakkasid siis paadilt sellega krokodille meelitama. Ühelt poolt oli põnev jälgida, kuid teisalt pani mõtlema kui ebanormaalne tegevus see on. Krokodillid hakkavadki sööki inimeste ja paadi tulekuga seostama… Igatahes krokodillid hüppasid ja pealtvaatajad ahhetasid.

Edasi oli meie järgmine peatus termite mounds’ide juures ehk termiitide (mingid sipelgalaadsed tegelased) kõrgete pesade/kuhjade juures. Oli päris muljetavaldav vaadata kui kõrgeks on neil võimalik oma pesa ehitada. Muidugi giidi sõnul on iga meetri kohta arvestatud vanuseks 10 aastat ehk päris kõrged pesad on ikka juba aastakümneid vanad.

Nüüd ootasid meid ees mitmed veekogud. Esimene peatus Wangi falls, kus käisime ka ujumas (tõeliselt mõnus!). Seejärel peatus Florence Falls’il, kus me ujuma ei läinud, kuid nägime mingeid hulljulgeid tüdrukuid kosest (ca 15m kõrge) alla hüppamas… See oli päris õõvastav vaatepilt, kuid ju nad ikka teadsid, mida tegid. Või vähemalt nii ma ennast lohutan 🙂 Viimane peatus oli Buley Rockholes, kus oli võimalik ujuma minna, kuid mulle see koht väga ei istunud. Tegu oli selliste kividevaheliste ujumisaugukestega, kuhu pidi siis mingi meetri-kahe kõrguselt sisse hüppama. Ja kuna ma ei ole just suurem asi hüppaja ja märgadel kividel ronija, siis otsustasin selle vahele jätta. Võibolla järgmisel korral võtaksin end kokku, kuid kas seda enam tuleb…

Igatahes selline lühike ja väheste peatustega tuur meil oligi. Litchfieldilt ootasin ma veidi rohkemat, sest paljud ütlesid, et see on parem kui Kakadu park. No otseselt pettumus see tuur ei olnud, kuid midagi ülilahedat ma selles ka ei näinud. Üllatav aga oli see, et nii keeruline oli üldse tuuridele kohti saada. Darwinis on praegu kõrghooaeg ning paljud tuurid (seal hulgas ka meie esimene eelistus) olid juba väljamüüdud.

Peatus Katherine’is

Teel Darwinisse tegime peatuse väikelinnas nimega Katherine, mis on kõige enam tuntud Nitmiluk National Park’i tõttu (Katherine gorge). Algul ei suutnud me Kristiga otsustada kas võtta seal tuur või mitte (3-tunnine tuur oli meie arvates ikkagi üsna kallis), kuid kuna väga suure tõenäosusega me enam kunagi siia tagasi ei satu, siis otsustasime siiski tuuri kasuks. Tundub, et see oli õige otsus 🙂 Paadituuri jooksul avanes meie ees taas palju imelisi vaateid, millest mõned lisan siia:

See tuuride asi meenutas mulle väga minu Estraveli aegsete kruiiside korraldamist: rahvast laevast (meie puhul siis rongist) maha, pilet ette näidata, kõik bussidesse ja seejärel tuurile.  (Siinkohal tervitused Maajale ja Gretele – pidage kruiisihooajale ikka vastu!) Kummaline oli olla kliendi, mitte teenindaja rollis 🙂 Kui aga uuesti siia kanti peaks sattuma, siis tahaksin pigem rentida kanuu ning omaette jõel seigelda.

Katherine’i linnake ise oli tõesti üliväike – populatsioon hetkel ca 9000 inimest – kuigi näiteks Lonely Planeti sõnul on tegu suhteliselt suure linnaga Põhjaterritooriumil. Lihtsalt kõik muu siin ümber on veel väiksem ning Katherine’i jõudes on tunne nagu oleks üle pika aja jälle tsivilisatsioonis… Noh, võibolla kui autoga siiapoole sõita, siis tõesti. Rongiga tulles oli Alice Springs ikka oluliselt suurem ja Katherine tundub imepisike.

Tuur tehtud võtsime suuna edasi Darwini poole. Suveilma oli võimalik juba Katherine’is tunda (välja arvatud väga tuulisel paadisõidul), kuid Darwin peaks veelgi soojem olema.

Alice Springs

Alice Springs on Northern Territory suuruselt teine linn peale Darwinit. Elanikke on siin ca 25 000. Tegu siis üsna pisikese linnaga ning ega siin suurt midagi teha pole. Meie Melbourne’i-aegsed korterikaaslased elasid siin 4 kuud ja küll me Kristiga mõtlesime, et mida nad sel ajal siin tegid.

Alice tundus isegi veidi hirmutav. Võib isegi öelda, et see on linn, kus tunnen end kõige ebaturvalisemalt. Nimelt on siin väga palju aborigeene. Mitte, et ma arvaksin, et nad kõik on mingid jubedad olendid, kuid nad on räpased, karjuvad üksteise peale ja on lihtsalt hirmuäratavad. Ka kohalikud räägivad, et õhtul üksi väljas käia ei ole turvaline.

Esimesel õhtul käisime Kristi ja Seaniga õhtul pargis istumas – jõime paar siidrit ning sõime pitsat kõrvale. Ja juba siis käis nii palju aborigeene meid tülitamas. Küll nuruti raha, küsiti taarat, jõllitati… Õnneks oli Sean meiega ning tundsime end veidi turvalisemalt. Päevasel ajal aga on kõik korras ja linnatänavail liigub ka rohkem valgeid inimesi.

Ühel pärastlõunal kui Kristiga kahekesi linnas ringi jalutasime, jäime ühe poemüüjaga juttu rääkima. Kristi uuris kas õhtul (otsustasime kinno minna) kahekesi tänaval liikuda on OK või peaksime siiski takso võtma. Proua aga viitas külmale ilmale ning sõnas, et teiega peaks kõik korras olema, sest külma tõttu on kõik paharetid kodus ja välja ei tule. Nii naljakas mõelda, aga oma tõetera võib seal olla küll 🙂

Ahjaa, ja kui ilmast rääkida, siis ootasin kõrbelt ikka rohkem soojust. Samas aga on siin praegu talv ja see seletab nii mõndagi. Igatahes soojakraade on hetkel siis 10 ja 15 vahel, taevas pilvitu ja kui tuul ei puhuks, siis kannataks isegi lühikeste pükstega väljas käia. Ööd aga on väga külmad ning kraadiklaas langeb veidi alla nullkraadi. Praegusel hooajal oli ka taevas pilvitu ning see oli minu jaoks väga üllatav. Olen küll näinud pilvituid päevi, kuid et nädal aega järjest taevas ühtegi pilve pole on küll imelik. Seda küsimust suuremas ringis arutades sain vastuseks, et ega siin ju ei saja ka väga tihti ja seetõttu ei saa ka pilved tekkida. Tundub loogiline! Kusjuures väidetavalt on neil pea kogu aasta taevas pilvitu…

Kuidas siis oleme om aega siin väikelinnas sisustanud? Noh, esimesest õhtust juba rääkisin.  Veel oleme kinos käinud. Vaatasime Snow White and the Huntsmani, mis mulle meeldis. Avastasin oma rõõmuks, et meespeaosaline (Chris Hemsworth) on austraallane ja veel nii kena 🙂

Ühel päeval külastasime päris mitmeid aborigeenide kunstigaleriisid. Oi kuidas mulle aborigeenide kunst meeldib! Ma ei teagi mis mind selle juures nii väga paelub, kuid kui mul vaid raha ja ruumi oleks, siis ma shoppaks! Süda kohe tilgub verd kui jälle tühjade kätega välja pean astuma. Õnneks ma ikka mõned väiksed asjad olen saanud endale lubada – näiteks järjehoidja, postkaardid, külmikumagnetid. Aga süda ihkab mõne päris õige maali järgi… Eks kunagi tulevikus!

Ühel Alice’i päevadest võtsime ette ka väljasõidu MacDonnell Range’i, täpsemalt EastMaci, mis pole nii turistikas. Läksime pisikese neljase seltskonnaga: mina, Kristi, Sean ja üks austerlane Dino. Viimasel meist siis oli oma 4WD nimega Carlos, kes meid sel ilusal päeval usinalt teenis. Ja see päev oli fantastiline! Ma ei olnud kunagi varem sellist off-road seiklust teinud ja ütleme nii, et meie päevane väljasõit meeldis mulle isegi võibolla veidi rohkem kui 3-päevane punase keskuse tuur. Vaated oli imelised, seltskond väga vahva ning me saime ise oma aega dikteerida. Mida veel tahta?

Vahepeal küll käis peast läbi mõte, et appi-appi, me ei öelnud kellelegi kuhu me läheme ja see on in-the-middle-of-nowhere, kus ei ole ka mobiililevi ning päevas möödub meist ehk vaid üks auto… Õnneks aga oli Dino väga hästi ettevalmistatud – autos olid igaks juhuks olema nii telk kui magamisivarustus, lõkke tegemiseks vajalikud vahendid, süüa, vett jne. Sellise matkaselliga on julge bush’i minna! Kusjuures ma hiljem lugesin ka Lonely Planetist, et tegelikult oleksime oma mineku ja tuleku kusagil registreerima. Noh, lihtsalt turvakaalutlustel, sest Ruby Gapis käib nii vähe inimesi ja abi on keeruline leida.

Pidime minema ka Alice Springsi Desert Parki, kuid selle jaoks ei jäänud aega. Samas aga ma ei teagi kas minu jaoks on nii oluline sinna minna. Seest kriipima see igatahes ei jää.

Mis ma kokkuvõttes Alice’i kohta öelda oskan? Puhkama (või siis pigem nimetaks seda matkamiseks, sest rannapuhkust siin pakkuda ei ole) võiks ju tulla, aga ma kohe üldse ei kujuta ette, et seal elaksin. Looduse poolest on kõik üleni kõrbeline-savanniline. Mina aga igatsen rohelust, tahan käia pehmel murul ja ma ei armasta tolmuseid teid… Jah, võib vist öelda, et Alice mulle nii väga ei meeldinud.

Red Center ehk tuur punases keskuses

29. juuni varahommikul võttis tuuribuss meid hostelist peale ning asusime oma kauaoodatud Red Center‘i tuurile teele. Kolm päeva matkamist keset loodusimesid, magamine tähistaeva all, ise oma tulepuude otsimine, lõkkes söögi tegemine ehk kõik nagu tõelisel camping-retkel 🙂 Peale linnaelu oli see kõik päris mõnus vaheldus!

Meie tuuri kolm olulisemat vaatamisväärsust olid muidugi Kings Canyon, Kata Tjuta ning Uluru. Ja praegune järjekord on minu jaoks ka paremusjärjestus ehk minu jaoks oli tuuri parimaks osaks imeliste vaadetega Kuningate kanjon. Ja minu jaoks tundmatu Kata Tjuta oli tegelikkuses veidi huvitavam kui kuulus Uluru. Ärge nüüd arvake, et Uluru igav oli, kindlasti mitte! Matkasin kõigis nendes kohtades ja ei suutnud ära imestada milleks on loodus võimeline. Vahepeal tundus küll. et ma ei ole enam Maa peal, vaid hoopis kusagil mujal, mõnel teisel planeedil.

Uluru on kindlasti neist kolmest kõige kuulsam vaatamisväärsus. Ja see suur kivimürakas on tõesti muljetavaldav. Kivi ümbermõõt on 9.4 km, kõrgus maapinnast 348 m ning väidetavalt on see vaid kolmandik kivi kogusuurusest. Ülejäänud on kõik veel maapõues peidus. Kohaliku aborigeenihõimu ehk anangu rahva jaoks on tegu pühapaigaga, millega seostatakse mitmeid legende. Räägitakse, et iga Uluru augu, prao, süvendi, kriipsu jne kohta on kohalikel mõni jutt või legend rääkida. Või noh, tegelikult nad ei tohi oma kultuurist ja teadmistest hõimu mittekuuluvatele inimestele rääkida ning seda võidakse korralikult karistada (nt lüüakse kurjategijale oda jalga vms). Igatahes tundub mulle kogu aborigeenide kultuur nii huvitav ja tahaksin rohkem teada saada, kuid mulle on jäänud mulje, et see on üsna keeruline. Õnneks on mul veel aega õppida nende kohta!

Ja kuigi paljud inimesed tahavad Uluru otsa ronida, ei peaks nad seda tegema. Tegu on pühapaigaga, kivi otsa ronimine on väga lugupidamatu tegu ning samas ka üsnagi ohtlik. Kuigi ronimine ei ole otseselt keelatud, on see tegu siiski taunitav ning kogu vastutus pannakse inimesele endale. Ja kui kellegagi kivi otsas peaks midagi juhtuma, siis anangu rahvas süüdistab siiski ennast ning nad ka karistavad end selle õnnetuse eest nii, et taovad endale otsaette puunuiaga sinikad. Kummaline tegu, kuid selline komme pidi neil siiamaani olema. Ja statistika ütleb, et Uluru otsast alla kukkudes on elu kaotanud rohkem kui 35 inimest.

Kusjuures just paar päeva enne meie tuuri oli Uluru otsast alla hüpanud üks 13aastane aborigeenipoiss. Õnnetuse (või enesetapu) detaile ma ei tea, kuid räägiti jälle, et nüüd peaks ikka selle ronimiskoha sulgema. Seda küll vaid ajutiselt n-ö leinaperioodiks, kuid tegelikkuses tahaksid kohalikud ronimiskoha jäädavalt sulgeda. Kuna aga Austraalia  valitsus kardab selle otsusega turiste (ja nende raha) kaotada, siis tõenäoliselt jääb Uluru otsa ronimine veel avatuks.

Veidi rõõmsamate teemade juurde tagasi. Uluru värvidemäng on lihtsalt imeline! Jälgisime Ulurut nii päikseloojangul kui –tõusul ja on uskumatu kui palju erinevaid värvitoone oli võimalik näha. Kõige enam meeldis mulle päikseloojang kui kogu Uluru hõõgus tulipunaselt. Fantastiline!

Uluru lähistele jääb Kata Tjuta, mis koosneb 36 ümarast kivimürakast. Kõige kõrgem nendest mürakatest on 546m kõrgune (kõrgus maapinnalt) Mt Olga, mis on Ulurust isegi ca 200m kõrgem. Tegu ei ole küll nii püha paigaga kui Uluru, kuid oma mingisuguseid tseremooniaid ja asju viivad kohalikud hõimud seal läbi ikkagi. Igatahes tunne on vägev kui su kõrval kõrguvad suured kiviseinad ja eemalt kauguses näed osa Kata Tjuta ümaratest kivimürakatest. See on see, millest räägin:

Kings Canyon (osa Watarrka National Park’ist) pakkus ka palju imelisi vaateid. Tuuri alguses suutsid paar asiaati juba esimestel minutitel ära kaduda ning meid ähvardas oht, et grupp ei saagi kanjoni tuurile minna. Sellest oleks küll väga kahju olnud! Õnneks peale tund aega kestvaid otsinguid leidis giid kaotsi läinud inimesed üles (nonii, just seepärast ongi vaja kahte grupijuhti/giidi/bussijuhti) ning tuur sai jätkuda. Kohe alguses ootas meid ees nn heart attack hill ehk üles kanjoni servale viiv tee oli päris ränga tõusuga. Enamus grupist sai sellega hakkama, kuid üks tüdruk oli sunnitud poole maa pealt tagasi bussi pöörduma, sest see tõus oli tema jaoks liiast. Kahju, kui oled nii kaugele tulnud ja siis jääb üks oluline osa tuurist nägemaga, sest füüsiline vorm on nii kehv 😦

Umbes poole maa peal jõudsime rohelusse ehk Eedeni Aeda ning edasi suundusime päris kanjoni servale. Kirjeldamiseks ei ole olemas sõnu! Lisan hoopis pildid, mis, nii nagu ikka, ei suuda kõike seda ilu edasi anda:

Põnev oli ka öösel lageda taeva all magamine. Nimelt ei maganud me telkides, vaid swag’ides. Kahjuks ma ei tea kas eesti keeles on sellele sõnale üldse mingi vaste olemas. Põhimõtteliselt on tegu nagu topelt magamiskotiga, millel on tugevdatud põhi ning selle sisse lähed oma magamiskotiga magama. Praegu mõtlen, et oleksin tahtnud swag’is üht pilti, kuid kuna öösel oli kottpime ja jube külm ka (ikkagi miinuskraadid!), siis ei tulnud selline mõte tol hetkel pähegi. Aga tean juba, et swag’is magamine ootab mind ees ka Kakadu rahvuspargis ning ehk saan seal oma pildi tehtud.

Kusjuures ma pole kunagi nii külma ilmaga väljas maganud! Olime ju kõrbes ning temperatuuride kõikumine on väga suur. Lisaks sellele on tegu talveperioodiga ehk päeval oli temperatuur kusagil 15-18 kraadi juures ning öösel langes kraadiklaas miinuspoolele (ca 1-5 külmakraadini). Lõke muidugi soendas meid veidi, kuid hommikuks olid varbad ikka väga külmad! Teisel öösel panin jalga kolm paari sokke ja siis oli juba ka uni parem 🙂

Viimasel päeval tagasi linna (pean silmas Alice’it :P) sõites tegime peatuse ka ühes kaamlifarmis. Kas teadsite, et maailma suurim kaamlite kogukond ei asu mitte Aafrikas, vaid hoopis Austraalias? Mina seekord kaamliga sõitma ei läinud (sai see juba Tuneesias järgi proovitud), kuid Kristi proovis kõik omal nahal järgi. Vist oli tore, sest mingi aeg hiljem ta ütles, et tahaks pikemale kaamlituurile minna 🙂

Kuigi külastatud paigad olid imelised, ei olnud meie tuur kahjuks päris ideaalne. Peamine viga oli meie grupis ehk grupp koosnes liiga erinevatest inimestest ning ühtset kambavaimu ei tekkinudki. Ja grupijuht oli meil ka üsna algaja ning ei osanud gruppi normaalselt ohjata. Samas usun, et meie grupp tekitas talle ikka korralikku peavalu (inimesed suutsid kaduma minna juba enne esimese matka algust! ja ka teisel päeval! ja kolmandal päeval läks üks Uluru otsa ronima!) ning jääb alatiseks meelde. Meie grupp oli üks paras katsumus!

Õnneks aga ei lasknud me Kristiga end sellest kõigest eriti mõjutada. Pooli me kusagil ei valinud ning proovisime kõigiga normaalselt suhelda. Kõige olulisem tuuri jooksul olid ju siiski kohad, mida külastasime ning nende puhul võtsime maksimumi 🙂

PS! Ja outback’i tähistaevas on tõesti nii imeline kui ootasin!